Nonii… kust ma siis alustan. Vähem kui nädala pärast astun ma lennukile ja kaon kolmeks kuuks USAsse. Ega keegi eriti ei teagi, et ma sinna lähen, enamustele häman mingi klassikalise suve kokku, kes mu suveplaanide kohta küsivad. Lähedasemad sõbrad said šokeeritud ja neile, keda korra kuus näen ei leidnud vajalikuks teatada.
"Helene, miks??? Sa peaks ju targem olema, et mitte minna mingeid raamatuid müüma, mida keegi ei taha."
Hea küsimus, iga inimene, kellele ma sellest rääkinud olen. Vastaks siis sellele nii. Ma pole nii naiivne, et näha selles suurt kullaauku ja avanevaid uksi kusagil kaugel tulevikus. Raha on pigem boonus ja oleks ju loogiline, et ma saan isale oma reisikulud hiljem kinni maksta. Ma vaatan asja natuke teise nurga alt.
Inimesed, kes seal käinud on ütlevad, et see on kõige raskem asi, mida nad kunagi teinud on. Seda peaks näitama ka see, et 20% eestlastest, kes sinna lähevad nö quitivad. Eestis elades olen ma üsna mugavaks muutunud. Vanemad on mu täielikult ära hellitanud (mitte halvas mõttes, mul on täiuslik elu ja ma ei saaks rohkem rahul olla!) ja ülikool on küll kohati pingeline, aga viimasel ajal hakkab motivatsioon kaduma (ikkagi 15 aastat juba järjest õpitud). Ma võtangi USAt kui head väljakutset, midagi rasket, mis laseks mul veel paremini aru saada, kui äge elu mul tegelikult hetkel Eestis on + kui ma suudan teha hästi tööd, mida ma kõige vähem sallin, siis suudan ma ideeliselt tulevikus kõike taluda.
Boonusena võib juhtuda, et õpin tulevikus ärkama enne keskpäeva (nii uskumatu, kui see ka ei tundu) ja USAs käinud tuttavaid vaadates on neil tagasi tulles suurenenud tahtejõud ja võime ennast ja teisi motiveeerida.
Esimestel nädalatel on raske Skype'is ühendust saada, sest ma ei oska ennustada neid kellaaegu, mil ma arvutisse saan. See on üldse võimalik ainult pühapäeviti. Kirjutage oma mõtted siia kommentaaridesse või pikemad kirjad meilile. Nii saan neile järgmistes postitustes vastata. Palun ärge rääkige koju tulekust või muust sellisest. Isegi kui ma mõne väga nukra postituse teen, sest suvi saab raske olema ja ma pole loomult selline inimene, kes alla annab.
Ikka veel Eestis,
Helene
1 comment:
Sinu emakeele õpetaja peab õnnelik olema, sest tema pingutused kirjandi kirjutamise vallas on lõpuks ometi vilja kandnud. Tänud positiivsete kommentaaride eest (mis puudutab lapsevanemate osa)! Ja seatud eesmärgid on ju pingutust väärivad. Jään huviga järge ootama!
Post a Comment