Inimesed The Dallesis ei ole kindlasti vähem külalislahked, kui Redmondis. Hetkel seisab kodu leidmine selle taga, et olen terve nädala treilerite vahet ringi jooksnud ja sinna nagu päris elama minna ka ei tahaks. Ei kujuta täpselt ette, kas peaks siis tuba jagama nende kuue lapsega või pigem kolima elutoa vaiba ümbrusesse. Oleks kindlasti päris huvitav, aga jätaks parema meelega selle kogemuse mõneks hilisemaks ajaks.
Kujutan üsna täpselt ette isa reaktsiooni mahla seiklusele. Naersin vaikselt seda lugedes :D
Inimesed on ülekaalulised, aga mitte päris nagu filmides. Kindlasti alla USA keskmise. Nende tõeline suurus tuleb välja vaadates nende jalgu, mis kohati liiguvad ülevalt alla sama jämedusega - nagu pakud. Noored on ikka paremas vormis. Tundub, et pärast 1. last siin ülejäänud on juba alla andnud ja rõhuvad vormitusele. Mehhiko naised on vaieldamatult kõik ülekaalulised. Kindlasti on eestlased kõvasti parema kehakujuga, aga päris suuri inimesi (kõnekeeles vaalu) näeb siin harva. Nad ei liigugi enam... pigem veerevad autost liikuvasse tooli ja tagasi. Kui naised on ühtlaselt paksud, siis mõnda isa vaatad küll ja mõtled, kas ta ootab nüüd kolmikuid või palju neid seal olla võib.
Ookeanist oleme hetkel kaugel. Eugene'is kogunemistel käies olime iga kord tunni kaugusel. Poisid kolisidki nüüd ookeanile natuke lähemale. Selle eest on meie linn mõnusalt jõe kaldal ja saame tuult ja niiskust nautida. Sain endale täna ka jälle ratta, mille eest tuleb toakaaslast tänada ja kogu tuba on mõnusalt kummilõhna täis.
Mis puutub korteritesse, siis selliseid hiiglaseid nagu Eestis siin ei kohta. Vähesed siinsed ehitajad vast üldse teavad, mis asi on betoon või on kuulnud üldse millestki muust peale puidu. Üldiselt ehitatakse siin maju puitplaatidest ja topitakse sinna vahele soojustust, et ikka hea odav oleks ehitada. Samas võid ka kohe endale tellida valmis karbi, mida me siin treileriteks kutsume. Keskmine USA korterelamu on max 2 korrust ja umbes 4 korterit. On ka suuremaid. Redmondis oli ka 4-5 sellist korralikku kortermaja. Neile meeldivad ka sellised ühe korrusega vorstid, milles on iga 4 meetri tagant uus uks. Paarismajad on ka väga populaarsed. Kohati jääb mulje, et majas moodustab valdava enamuse garaaž ja kuhugi on siis eluruumid ka veel mahutatud. Samas peaaegu igal inimesel Oregonis on kodus mingi väike kileda häälega asi, mida nad koeraks tahavad kutsuda nii et nende pidamiseks nad nendes eramajades elavadki. Mis mind kõige rohkem häirib on see, et selle asemel, et oma maja puiduga üle lüüa kasutavad nad selle asemel mingit nõmedat plastikust jäljendit, mille peale on eriti halb koputada, kui vajadus tuleb, ja isegi aedu ei raatsita lippidest teha vaid ostetakse nö plastikust puitaiad. Kaugelt vaadates on enam vähem, aga lähedalt on üsna inetu ja käe all on lihtsalt vale.
Paneks enda tehtud pilte ka, aga telefon ei ole koostööst arvutiga just liiga vaimustuses. Pühapäeval näitan ennast ka :)
2 comments:
No palju õnne siis ratta saamise puhul! Nagu uus pereliige, ma kujutan ette:D Tore, et sinu kirja jälle positiivne noot tekkinud. Asjad vast liiguvad paremuse poole. Kommentaatoreid ka juurde tulnud, eks see tee ka tuju heaks! Pühapäeval siis räägime!
No see veereva tooliga mees on ikka tõeline vaatamisväärsus.Ausalt ma ei kujuta ette kuidas ta on võimeline sealt toolist autosse saama.
Kui nende majad on seal enamus mingist plastikust, siis pole ju üldse ime kui mingi tugevama tuule ja tornaadoga neil seal tõeline kaos tekib.
Kas käitegi seal siis päev otsa ukselt- uksele ja pakute raamatuid? Kas käite üksinda või kahekesi koos? On siis juhtunud nii nagu filmides näidatakse, et uks nina alt kohe kinni lüüakse? Kui suured need koerad neil seal siis on ja kas kõigil siis sarnased koerad? Jätan mõned küsimused ka järgmiseks korraks ;)
Naudi sooja ja päikest, sest koju tulles seda võimalust pole:)
Post a Comment